Laotan teie ette situatsiooni lasteaia treeningtunnist.
Alustame trenni soojendusega ning liigume edasi juba tuttavate harjutuste juurde.
Näen, kuidas kõik põngerjad püüdlikult teevad harjutusi nii nagu olin ette näidanud.
Õppimise üks faase on tunnistamine. Ja see ei ole sugugi kergete killast. Ei ole ju lihtne tunnistada, et peab veel vaeva nägema, et asjad tuleksid nii välja nagu treener tahab.
Samas treeneri ülesanne on lastele õpetada põhitõdesid nii, et nad tõesti ISE tahaksid kõike seda omandada.
Tulles tagasi nüüd selle trenni juurde, siis peale mitut kordamist ning parandamist hakkavadki harjutused välja tulema nii nagu treener tahab :) Oh siis seda laste rõõmu ja rahulolu...
Nüüd on käes tunnustamise aeg. Tunnustamine peab olema aus ja siiras.
Eriti puges mulle hinge ühe väikese õpilase rõõmuhõise - Nüüd tuli küll välja nagu superluks ! - endal silmad kelmikalt vidukil.
Sama väljendit kasutan laste kiitmiseks, kui ikka midagi tõesti väga hästi välja tuleb.
Siit ka väike moraalikild - kõik see, mida ütleme ja kuidas ütleme, pannakse kõrvataha :)
