Kui anda lastele võimalus...

Koolis on käimas viimane nädal enne vaheaega. Lapsed on elevil, sest ees ootab puhkus - võimalus
hommikul kaua magada, aeg olla koos sõpradega, ühesõnaga - vabadus!
Kuna esmaspäeval on Eesti Vabariigi aastapäev, siis toimub enne vaheaega koolis pidulik aktus...
Paraku langevad aktuse päev ja  trennipäev  kokku. Uurin nädala alguses lastelt, et palju siis oleks peale aktust trenni tulijaid. Lapsed on natuke kõhkleval seisukohal ning väike naljahammas küsib, et kas pidulikus koolivormis ikka võib trenni tulla.
Lepime lastega kokku, et tulen koolimajja kella 13-ks , ehk siis kui noorematel aktus lõppeb. Jätan lasetele vabaduse otsustada - kes tahab trenni teha, see tuleb. Jagan veel kergekäeliselt lubaduse, et olen nendega seni kuni nad viitsivad trenni teha.
Jõudes koolimaja parklasse mõtlen endamisi, et hea kui mõni laps ikka tuleb...
Sätin trenniks kõik valmis ning saabubki esimene trenniline. Veidi veel ja siis teine, kolmas, neljas, viies, kuues..., kokku tuleb üksteist last!
Uskumatu, tulemata jääb vaid neli , kusjuures ühe lapse ema veel  teatab, et poiss on haige.
Trenni algus on nagu lubatud kell 13.00 ja kui 16.30 teatan, et nüüd on küll aeg koju minna, küsib üks noormees veidi kurvalt, et kas tõesti peab juba minema. Lapsed mängisid pinksi 3,5 tundi ning tüdimust ei paistnud veel kuskilt.
Äge päev oli ! :)
Ilusat saabuvat Eesti Vabariigi aastapäeva!

Lugu elust enesest

Räägin teile loo eelmise aasta sügisel ühes lasteaias alustanud lauatennisetrenni lastest...
Algamas oli uus grupp ühes väikeses lasteaias. Olgu kohe öeldud, et selles lasteaias ongi ainult kaks rühma - noorem ja vanem.
Lauatennise trenn oli algselt mõeldud just selle vanema rühma poistele.
Enne tunni algust tuli kasvataja küsima, et kas ta tohib ka ühe noorema rühma poisi lauatennisetundi saata. Nii see väike asjalik poiss ülakorruse rühmast ka tundi saabus.
Kohe alguses oli näha, et poiss on väga nutikas, hästi püsiv ja nagu lauatennisistid ütlevad - hea käega :)
Mõnda harjutust pidi küll natuke lihtsamalt ja kaks korda selgitama, kuid ka vanema rühma poisid suhtusid asja mõistvalt ning lisasid heatahtlikult, et räägi muidugi ta on ju alles väike.
Tund sai lõbusalt peetud ning kui olin lapsed rühmadesse tagasi saatnud läksin kasvatajalt uurima, et kui vana trenni pesamuna siis õieti on. Kasvataja tahtes olla hästi täpne, läks paberitest uurima. Ja mis siis selgus - see tragi poiss sai kuu aega peale seda esimest trenni kolmeseks :)
Kui nädala pärast oli tulemas teine tund, arvasin, et juu ta korra käis ja võib olla on siiski lauatennis ka mängulises vormis nii väikesele lapsele siiski raske. Suur oli aga mu imestus, kui nooremast rühmast saabus trenni suisa kaks lahedat tegelast. Tundide ülesehitust ja sisu tuli küll natuke muuta, kuid uskuge - see oli tõesti põnev.

Meil oli päkapikuline aastavahetus :)