Räägin teile loo eelmise aasta sügisel ühes lasteaias alustanud lauatennisetrenni lastest...Algamas oli uus grupp ühes väikeses lasteaias. Olgu kohe öeldud, et selles lasteaias ongi ainult kaks rühma - noorem ja vanem.
Lauatennise trenn oli algselt mõeldud just selle vanema rühma poistele.
Enne tunni algust tuli kasvataja küsima, et kas ta tohib ka ühe noorema rühma poisi lauatennisetundi saata. Nii see väike asjalik poiss ülakorruse rühmast ka tundi saabus.
Kohe alguses oli näha, et poiss on väga nutikas, hästi püsiv ja nagu lauatennisistid ütlevad - hea käega :)
Mõnda harjutust pidi küll natuke lihtsamalt ja kaks korda selgitama, kuid ka vanema rühma poisid suhtusid asja mõistvalt ning lisasid heatahtlikult, et räägi muidugi ta on ju alles väike.
Tund sai lõbusalt peetud ning kui olin lapsed rühmadesse tagasi saatnud läksin kasvatajalt uurima, et kui vana trenni pesamuna siis õieti on. Kasvataja tahtes olla hästi täpne, läks paberitest uurima. Ja mis siis selgus - see tragi poiss sai kuu aega peale seda esimest trenni kolmeseks :)
Kui nädala pärast oli tulemas teine tund, arvasin, et juu ta korra käis ja võib olla on siiski lauatennis ka mängulises vormis nii väikesele lapsele siiski raske. Suur oli aga mu imestus, kui nooremast rühmast saabus trenni suisa kaks lahedat tegelast. Tundide ülesehitust ja sisu tuli küll natuke muuta, kuid uskuge - see oli tõesti põnev.
